esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Kodutud ja kommunikatsioonikaevud

Munitsipaalmajad
Lõuna-Aafrika mõistes ei ole kodutu see, kes slummis elab. Selliseid inimesi, kes omaehitatud hüttidega slummides elas oli 1990 aastal kuskil 47 miljonit. Tänaseks on ehitatud pooltele munitsipaalmajad, kuid kuskil 25 miljonit elab siiani slummionnis.

 Kodutu all mõeldakse Lõuna-Aafrikas inimest, kes elab tänaval ja tavaliselt ei ole tal sidemeid ka perekonnaga. Selliseid inimesi arvatakse olevat umbes 15 000 ja pooled neist elavad Kaplinnas.

Kodutute magamispaigad on erinevad. Palju kodutuid elab sildade all, kuna seal on ka vihmavari. Samas uusi suuri sildu ehitades valatakse sillaalusesse betooni nurkapidi püsti olevaid teravaid kive ja klassikilde, et seal magamine võimalikult ebamugavaks muuta. Teiseks levinud magamiskohaks on pargipingid, kuid sealgi on korravalvurid, kes inimesi ära ajavad. Palju on inimesi Tabel Mountaini koobastes ja mägede ja kaljujärsakute õõnsustes. Aga suvel magatakse ka lihtsalt tänaval või puu all, papitükk all ja vatitekk üle pea tõmmatud.

Hommikud algavad siin vara, sest kõik püüavad turvalisemat valget aega maksimaalselt ära kasutada. Kodutu pakib tavaliselt oma asjad kokku kella viie ja kuue vahel ja kui ta oma vara just kaasas ei kanna, siis peidab ta selle ära.
Üks elamine
Ma ei olnud kunagi mõelnud, et kuhu kodutud kõik oma asjad panevad, kui nad päeval ringi liiguvad. Aga siin olen väga erinevaid variante kohanud. Üks variant on ostukorv ja kogu elamine veetakse endaga kaasas. Teine võimalus, et käiakse vatitekk ümber ka päeval ringi   ja see ongi kogu maine vara, mis tal on. Siis olen näinud väga tihedaid põõsaid, mille alune on asju täis. Märkasin seda, kui üks kodutu teise madratsi põõsa alt pihta pani. Kui kükitasin nägin, et see suur tihe põõsas varjas enda all tervet „varandust“.

Nüüd olen avastanud aga kodutute „kapid“. Oma asju on väga kaval jätta kommunikatsioonkaevudesse. Nägin ühel õhtul, kuidas meie koduteel otse ABSA pangakontori kõrval üks mees oma vatiteki sellisest kaevust välja sikutas. Teine kord nägin, kuidas ühel mehel siin meie kodutänaval see auk taarapudeleid täis oli laotud- ju see oli vaheladu.


Kuigi see vaatepilt on olnud selle aasta jooksul suhteliselt igapäevane, on alati nii meeletult kurb vaadata noort naist beebiga tänaval teki alla pugemas või pisikes kuju teki sees üksi külmast värisemas. Need inimesed on nii üksi, kui üks inimene üldse olla saab. Sellistel hetkedel oskan kuidagi eriti tugevalt hinnata kõike mis mul on - Jaak, pere, sõbrad, kodu, haridus ja võimalused. Olen õnneseen.

neljapäev, 22. detsember 2016

Kuidas me slummis söömas käisime

Olime hommikul oma Eesti sõpradega vallutanud  Lion´s Head´i mäe ehk teinud paaritunnise mägimatka. Jaak ütles, et kella kaheks on meile  Mzoli restorani laud pandud, aga tuleb enda joogid kaasa võtta. Ostsime kaasa 2 kuuspakki õlut ja ühe mulliveini nelja peale. Kodus vaatasime, et oleme veidi liiale läinud ja jätsime mulli koju.

Ettekujutus oli, et läheme restorani, kuhu eriti keegi tulla ei julge ja seega ei tahaks mingil juhul ka silma paista. Mehed arvasid, et meie kleidid on liiga kenad ja soovitasid midagi rohkem tavalist panna – püksid või midagi. Ma tunnistan, et veidi kartsin kogu seda üritust ja seetõttu jälgisin nõuandeid.

Tellisime Uberi. Kui juht (must mees) kuulis kuhu on vaja sõita, küsis ta meilt igaks juhuks üle, kas me teame, et see on slummis. Me teadsime ja püüdsime uurida, et kas ta ise on seal restoranis käinud. Oli küll, aga et talle ei meeldi seal, sest ta ise ei joo ega suitseta enam. Hmmm huvitav, aga see ongi ju restoran kus alkoholi kohapeal ei ole?!?

Sõit kestis 30 minutit, siis keerasime maanteelt maha, juht  peitis ära nähtavalt kohalt telefonid ja keris üles auto aknad. Kui küsisime, mis toimub, siis ütles, et talle on soovitatud, et seal linnaosas sõites mingil juhul mingeid seadmeid näha poleks. Olime jõudnud Gugulethusse, vanuselt teise mustanahaliste äärelinna Kaplinnas.

Nimi Gugulethu tuleb xhosa keelest – igugu lethu – meie uhkus. Gugulethu rajati 1960ndal aastal, kui esimene mustadele mõeldud asundus Langa ülerahvastatud sai. Apartheiti ajal ei olnud mustadel lubatud elada Kaplinnas ja kõik kes seal enne apartheiti aega elasid,  küüditatid sisuliselt Langasse, Gugulethusse ja Nyangasse. Gugulethus räägitakse valdavalt xhosa keelt. Kriminaalsuse kohta ütleb statistika, et aastates tapetakse kuskil 120inimest, seega 3 päeva jooksul üks inimene. Õnneks seda statistikat lugesin ma peale Mzoli külastust.

Sõit läks ladusalt ja meid pandi maha väga ülerahvastatud platsil. Inimesed ootasid erinevates järjekordades. Restorani sisse pressides, oli võlusõnaks, et meil on laud broneeritud. Saime templid käe peale. Ja siis sain aru, kui vale oli olnud minu ettekujutus. Vähe rahvast? Seal oli ma arvan 1000 ja rohkem inimest – musti, valgeid värvilisi. Väike koht? Suur telk ja laval mängis diskor mussi ja inimesed tantsisid kõikjal. Restoran? Ettekandjaid ei paistnud, oli justkui kaks meest üks vähe suurem boss, kelle kaudu laud oli broneeritud ja siis üks kribum tüüp, kes kõike organiseeris ja siis päris palju turvamehi. Kribule tuli maksta 80 randi ja siis organiseeris ta meile käigupealt laua.

Laua keskel pisike lihakauss :)

Lauaks saime ühe vakstuga tünni ja kohe kohe pidid ka toolid tulema. No tunnikese pärast tulidki – suure veoautoga toodi virnade viisi toole. Kui ümberringi rahvast vaatasime, kes olid enda külmakastidega, siis saime aru, et meie 2 kuuspakki oli ikka hiiglama tagasihoidlik esinemine.
Jaagu sõber kassapidaja - väga oluline tädi
"Menüüs" oli ainult liha, ja menüüks oli tegelikult lihalett kõrval "poes", kus tuli endal toores liha välja valida, siis see grilliti ja siis läksime ise järgi ja tõime selle lauda. (see oli meeste töö :), naised valvasid seni lauda st tünni) Serveerimisnõudeks olid pesukausid ja pappkastid, taldrikud oleks pidanud ise kaasa võtma. Kuna olime VIP alas
siis näidati Jaagule, kellele ja kus maksta tuleb, et järjekordadest ette saada. Tänu Jaagu suurepärasele organiseerimis-võimele oligi 2 tunni pärast meil väga maitsev liha ja isegi shakalaka salat laual.

Jaak koosolekul :)
Jaak pidi vahepeal tõeatama, et oleme ikka oma 80 randi maksnud ja selle käigus võeti kõik asjaosalised koosolekuks kokku ka kõikse suurema bossi Mzoli laua kõrvale. Me ülejäänud lihtsalt eemalt vaatasime ja tegime pilti, kuidas Jaak äri ajas  - väga hästi tuli välja :)

Koha asutaja on Mzoli Ngcawuzele (ma isegi ei proovi seda hääldadaJ ), kes 2003 aastal oma garaažist liha hakkas müüma. Nüüdseks on see kasvanud üheks populaarsemaks hängimiskohaks Kaplinnas ning seda nii turistide, kohalike edukate ärimeeste, kui ka vähem edukate ärimeeste ja Gugulethu inimeste seas.

video
Näiteks meie kõrvallauas oli suur daamide seltskond Johannesburgist, kes selleks ajaks juba mitu Amarula pudelit lahendanud olid. No ja see möll ja tants mis seal käis... *video

 Igatahes tuldi ka meiega rääkima ja püüti pittu haarata, aga tõesti, me olime ikka väga mitu ringi neist maas ja eelistasime oma lauast vaatemängu nautida J

Lõpuks viis Jaak ka Eesti daamid tantsima. Meil vedas, et olime oma telefonid ja käekotid laua äärde valvealla jätnud, sest tantsupõrandal, katsuti meie püksitaskud läbi. No kus võiks veel lihtsam varastada olla kui selles džunglis? Aga meil vedas ja keegi ei suutnud meie head tuju ja ägedat emotsiooni rikkuda. Samuti ei saanud kinnitust minu kartus, et Uberi juhid ei pruugi sinna meile järgi tulla. Auto saabus 4 minutiga. Tagasiteel uuris Uberi juht, kas me musti ei karda, et sellisesse kohta sööma läksime? :) No tuli tunnistada, et ei karda tõesti :). Siis kuulsime ära tema enda loo, kuidas ta Kongost põgenes ja lõpuks Kaplinna jõudis.

Kokkuvõte:
Laud tuleks enne kinni panna ja kohale minnes väita enesekindlalt, et laud on kinni pandud.
Aadress ja kontaktid: NY115 | Gugulethu | Cape Town | +27 (0)21 638 1355 ja omaniku nr +27(0)82 734 1617
Parim aeg külastamiseks on pühapäev. Kui oled endale laua kinni pannud, tasuks kohal olla enne lõunat, sest kella kaheks on koht juba täiesti ülerahvastatud.
Oma joogid (ka alkovabad) ja soovi korral papptaldrikud, topsid jms tuleks ise kaasa võtta, samas saab seda ka kõrvalt poodidest.

Oma mõtetes tasub olla eelarvamusteta, oma käitumiselt ettevaatlik ja lasta end elul üllatada J

kolmapäev, 21. detsember 2016

Lõpetamine

20.detsembril sai siis otsa see, mille pärast me Lõuna-Aafrikasse tulime. Jaagule anti kätte magistrikraad merendusõiguses. Jaagu seiklused läbi selle aasta on täitsa eraldi lugu, aga lõputseremoonia omad algasid päev enne aktust. Info liikumine siin maal on vahel naljakas – uudised ülikooli surmajuhtumitest (keskmiselt 3-4 kuus) saadetakse otse postkasti ja pannakse uudiste esilehele, aga kuidas sa saad kätte oma lõpetamiseks ette nähtud riided, peidetakse kodulehekülje sügavustesse.

No igal juhul kuna infot ei olnud, küsis Jaak maili teel, mis ta tegema peab ja saigi siis päev varem kell 11 teada, et saab kella 12ni oma riietele järgi tulla. Jaak võttis takso sõitis ülikooli ja selgus, et tädid olid 13 minutit varem lõunale läinud ja tulevad tagasi kella kaheks. No mis siis ikka, kell kaks uus ring. Kui keeruline saab olla lõpuriiete kättesaamine, seda oskab Jaak paremini kirjeldada, aga äraandmine ja deposiidi kättesaamine oli küll kenasti kolme maja vahel ära jagatud ja edasi tagasi jooksutamist terve trenni jagu.

Igatahes 20ndal detsembril panime hommikul kella seitsmeks äratuse, et kell kümme algavale aktusele ilusti õigeks ajaks kohale jõuda. Hommikune väike triikimine, viikimine ja olimegi juba teel ülikooli. Jaak ütles autos väga armsalt, et see on meie diplom ja pool sellest vähemalt on minu oma. See on nii liigutav ja ilus, kuidas ta minu panust hindab. Sest viimased pool aastat olen ma olnud selline taustamängija – hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kokk ja koduhoidja, kes püüab olla vaikselt ja leida endale enda tegemisi, aga minu igapäevategemistest võib lugeda mõnest teisest loost :)

Jõudsime kenasti enneaegselt kohale ja saime nautida värvikaid saabujaid. Saabuv seltskond oli väga kirju ja kui juba 2 eestlast platsil olid, siis arvan, et peaaegu kõik rahvad olid esindatud :). (Taustaks võib öelda, et UCT-s õpib kokku 25 000 õpilast ja usun, et neid on pea igast riigist) Ülikooli ees, kus alles paar nädalat tagasi autosid põletati ja protestiti oli rahulik ja rõõmus õhkkond. Aulasse sai kutsetega, mida kontrollisid erakordselt heade kommunikatsioonivahenditega piletikontrolörid.

Algas aktus. Kiideti ilma ja tutvustati tseremooniat ning siis öeldi, et kui tekkib „sekkumine“, siis tuleb jääda rahulikuks ja jälgida intruktsioone, mis antakse lavalt. Minu ümber istuvate inimeste seas käis läbi kahin, vaadati teineteisele otsa ja siis välisukse poole...??? Sain aru, miks UCT piletikontrollijatel nii palju juhtmeid küljes oli.
Õnneks läks kõik rahulikult. Vähemalt osalejatele jäi selline tunne. Aktus oli väga meeleolukas ja tempokas, kaks tundi möödusid kiirelt. Üks magistrant läks ajalukku, sest tegi laval selfie ja üks sellega, et oli nii pikk, et talle ei ulatatud kaelalinti ümber kaela panema. Mina tegelesin vahepeal internetis sõprade ja pere kursis hoidmisega, et keegi tähtsat hetke maha ei magaks :D

Edasi toimus kaunis vastuvõtt. Söök oli maitsev ja võimalikult paljusid tavasid arvestav. Inimesed nagu ikka Lõuna-Aafrikas olid valmis treppidele või põrandale istuma :), pidulikkus mugavust ei sega:)

Rõdul seisab suur väga juhtmestatud mees
Jaak juhtis mu tähelepanu nendele UCT teenindava personali vormiriietes olevatele inimestele, kes olid taaskord väga heade kommunikatsioonivahenditega varustatud ja hoidsid kogu toimuval pilku peal. Kuulsime ka Jaagu professorilt, kui suur tegelikult risk oli ja kui kõvasti erinevad ükskused selle nimel vaeva nägid, et see ilus tseremoonia üldse toimuda saaks ja veel rahulikul moel. Veel kuuaega tagasi oldi suhteliselt kindlad, et lõpuaktus ei toimu.

Jaak bürokraatiarattas
Bürokraatia jätkub
Et uuesti lõpuriided ära anda jooksutati meid kolme maja vahel. Ühes kohas võeti vastu riided, teises kohas said tšeki ja kolmandas kohas tagasi deposiidi 10€. Selle trampimise peale tekkis tunne, et see on nende äriplaan, sest inimesed lihtsalt loobuvad lõpuks selle 10€ tagasi saamisest. Aga samas karastus aastaga on nii suur, et hakkab tunduma, et see ei saagi ju teisiti olla. 
Jaak tahtis veel diplomi koopiat ja kõik kordus – ühes majas täidad avalduse, teises majas maksad maksud ja siis selles järgmises majas esitad lisaks ka maskekviitungi. Mina olin kontsad jalast visanud ja istusin võimalikult paigal kuni Jaak ringi jooksis.

Lõpetuseks veel üks vahva mälupilt tseremoonialt. Kui aktus lõppes ja lõpetajad hakkasid välja minema, keerasin end ringi ja minu seljataga seisis üks paar. Nii viie-kuuekümnesed. Nad kallistasid pikalt teineteist silmad kinni ja olid pisarateni liigutatud, uhked ja õnnelikud. Ma peaaegu kuulsin nende mõtteid – nüüd on see tehtud, meie lapsele on haridus antud. See oli kuidagi nii suur emotsioon ja hetk, et ma lausa tundsin end selle osana.


neljapäev, 1. detsember 2016

Üks heategu päevas või siis mitte?

Kunagi kui Indias käisin, siis mul oli reegel, et üks kord püevas ma ikka andsin kellelegi raha, pastaka või kommi. Ehk kuna kõiki aidata ei suuda, siis otsustasin, et vähemalt ühel korral päevas rõõmustan kedagi.

Siin ma nii tubli olnud ei ole, aga vahel ikka riskin :). Töötuid on siin 26-32% ja vaesed on väga väga vaesed. Seega inimesi, kes erinevatel viisidel raha küsivad kohtab tänava palju.

Ükspäeva olin Hout Bays ja selgus, et mul ei olnud bussikaarti kaasas. Ostsin viimase sularaha eest uue bussikaardi. Siis käisin veel poes ja ostsin kaardiga endale kuivatatud mangolaaste. Poe juures pidas mind kinni üks vanem naisterahvas, rääkis kui ilus ja armas ma olen ja ütles kohe, et ta raha ei taha. Aga et elu on ikka jube raske ning ta teeb mitme kohapeal tööd ja et ta on nii pruun, sest ta teeb jube kõvasti tööd ja tal on uued saaad, sest keegi andis talle need. Aga et ikka jääb söögi jaoks raha puudu. Ma olin just avanud oma mangokoti ja kuna ma polnud hommikust söönud ja kell oli juba üks, siis  võtsin väikse peotäie ise ja pakkusin talle ülejäänud kotti. Ja siis ma sain... Tuli välja et tal pole hambaid, et ta on leedi, kelleks ma teda pean, et ma olen isekas bitch jne jne jne. Tõmbasin pea õlgade vahele ja kadusin. Ise mõtlesin, et kui see naine vaid teaks kui suur oli minu ohverdus – raha oleks mango laastude kõrval olnud mul palju lihtsam ära anda J Läksin bussipeale ja rõõmustasin, et sain ise oma mango ära süüa.

Kaks päeva hiljem käisime Jaaguga väljas söömas. Vahemere söögikohale omaselt saime enne sööki hunniku saia, millest (nagu ikka) sõin kõhu täis enne kui megahea mereanni-tomatisupp minuni jõudis. Suutsin vaid poole sellest ära süüa ja lasin ülejäänu kaasa pakkide, sest tõesti supp oli megahea ja mõtlesin et söön hiljem edasi. Õhtul teel koju nägime promenaadil üht kodutut naisteahvast kes end just pingile magama sättis. Ja siis pöördus ta minu poole, mulle juba tuttaval viisil, et küll ma olen ilus ja armas ja äkki mul on talle midagi süüa anda. Vaatasin Jaagule otsa, et saada tuge taas riskimiseks. Seekord olin väheke ette valmistunud ja küsisin, kas tädike mereande sööb. Selgus, et sööb ja ma andsin talle oma supi ja saiad. Oi kui rõõmus see tädi oli ja ma ise olin ka rõõmus, sest tõesti see oli väga hea mereanni supp - ohtralt krevette, karpe, kalmaare, kala mmmmm – ja ma ei saanud sõimata J


Olen ka varem sõimata ja neetud saanud ja olen ikka mõelnud, et kuidas see seda inimest aitab või üldse inimesi tänaval? Mind muudavad sellised kontaktid pigem tõrjuvaks, sest ma ei taha seda negatiivset kogemust ja nii ma teen nägu, et ma ei kuule ega näe. Aga vahel ikka tekib tunne, et tahaks midagi muuta... Ja vahel see tasub ka ära ja ma suudangi kedagi rõõmustada...

pühapäev, 20. november 2016

Mõned nutikad asjad


Olen siin maal avastanud enda jaoks mõned nutikad asjad, mis võib-olla on ka Eestis olemas, aga ma ei ole nendega kokku puutunud.
Esimene avastus, mida vist ka Eestis juba osta saab on koertele palli viskamise abimees. Kõik koeraomanikud teavad, et kui su sõber rõõmsalt visatud palliga tagasi jõuab, on see pall märg, ilane, liivane, porine ehk mitte kõikse mõnusam kätte võtta, et uuesti visata. Eriti kui oled linnapargis jalutamas ja käsi kuskil pärast pesta pole. See tennisepallisuurutele pallidele mõeldud abivahend säästab sind aga nii kummardamisest kui kätemäärimisest ja ka viskeulatus on palju suurem. Teine vahva tegu on koerale vaate loomine, et koer teaks, mis aiast väljas toimub :)















Rahaautomaadi auto. Ehk et üritusele sõidab kohale auto, millesse on ehitatud rahaautomaat.



Moto-toaletruumid suurüritustel. Ehk et nagu motorhome, mis on väli wc. 
Sees on kaks kolm kabiini, veega potid, korralik peegel ja kätepesuvõimalus. Väga mõnus ja puhas. Nad on ilusad, puhtad ja korralikud, mitte nagu need sinised õudused, kuhu lähed tõesti viimases hädas.









Üks äge diivanilaud, mis käib eraldi väikesteks laudades, mille saad endale lähemale tõmmata, kui vaja.

Malelaud avalikus ruumis. Lihtne ja väga efektne, samas tore mäng nii suurtele kui väikestele.














Lõbusad kleepsud autodel.

Veinibokaali hoidja, mille saad kaela riputada ja sul on käed vabad, et näiteks süüa.

















Ja siis elumuutev leiutis :) ehk toidukilesse on tehtud paari-kolmekümne sentimeetri järel remibiseks augurida nagu wcpaberil. Jeerum kui mõistlik. Kas Eestis ka sellist toidukile müüakse või peaks siit paar rulli kaasa ostma? Tõeliselt mõistlik lahendus võrreldes nende kehvade pehmest papist karpidega, millele on lisatud lõikehambad, aga mis tegelikult on jube tüütud kasutada.

Pehme jäätis. Ehk kreemine jäätis, mis igal hetkels sügavkülmast võttes on just parajalt pehme. Uskumatult mõnus:)

Võib-olla tuleb hiljem veel miskit meelde :)

reede, 2. september 2016

Kas sul igav ei ole?

Vaated terviserajal ei soosi jooksmist, pigem pildistamist :)
Minult küsitakse hästi tihti, et aga mis mina päevad läbi Lõuna-Aafrikas teen ja kas mul on igav. Ega kui nii järsku küsitakse, siis ei oskagi midagi vastata, aga igav küll ei ole. Teen ikka nalja, et olen meeleheitel koduperenaine, kuigi tegelikult vaata, et jääb tegemisteks aega puudugi.

No ma augustis siis natuke kaardistasin oma põhitegevusi.
Joogalennuk :)
Endomondo aitas mind spordi kohapealt ja selgub, et olen augistis teinud 23 tundi joogat, jalutanud 20 km ja kaotanud 7200 kcal. Kaal väidab, et kaotanud olen ka 4 kilo. Kõndida võiks vähe kiiremini ja rohkem, kuid nii regulaarset trennis käimist ei mäletagi enam ja mul on tunne, et juba on täitsa mõnus ja ma ei olegi enam esimese 10 minutiga väsinud :) Lisaks on tõeliselt mõnus asi Hot yoga, vähemalt talvel, siis kui korter päris jahe on - seal saab ikka korralikult sooja. Lisaks mina, kes ma naljalt ei higista, tilgun trenni teises pooles ka varbaotstest :)
Art in the Forest

 Augustis hakkasin õppima potikedral treimist, sellele olen aega leidnud 30 tundi, lisaks kuskil pool tundi kuni tund sinna ja tagasisõit ehk kuskil 10-15h istun Uberis või mõne sõbraliku keraamiku autos või bussis :)

Galerii ja söögikoht Betys Bay lähedal
Hea idee punastele raamatutele.
Ühe korra oleme sõpradega ka linnast välja saanud ja nädalavahetuse Bettys bays veetnud. Külastanud sealseid kunstigaleriisid, käinud kalal ja vaadanud üle pingviinid – ikka juba armsad on :) Ja taasiseseisvumise päeval tegime kiluleiba, kartulisalatit ja kamavahtu ning kutsusime naabrid külla.
Õhtul väljas olen käinud kolmel korral: ühe korra teatris, ühel korral loovinimeste kohtumisõhtul ja ühel korral sõbrannaga burksi söömas. Teatrietendus oli väga äge monotükk, kuigi ma arvan, et ma sain ehk vaid 20% naljadest aru, aga näitlejatöö oli super. Peamiselt olid teemaks ikka mustad ja valged ja poliitika, aga ka teised Aafrika rahvad ehk immigrandid.

Loovinimeste kiirkohting oli samuti väga äge kogemus. Tuled kohale, täidad endale visiitkaardid, saad tasuta õlle ja tooli. Istutakse kahes reas vastakuti ja igal  paaril on aega kolm minutit, et omavahel tuttavaks saada ja huvi korral visiitkaarte vahetada. Siis üks rida istub edasi ja jälle uus partner ja jälle otsast peale. Mina tutvustasin, et tegelen keraamikaga, maalin ja teen käsitööd. Aga peamiselt tutvustasin ma, kus asub Eesti ja mis maa see on :). Minu tegevustest huvituski kõige rohkem üks rõivadisainer, kes tahab, et ma talle heegeldamist õpetan. Vahetasime kaarte ja vaatame, mis saab :)

Kolmas
Augustis olen heegeldamisele kuskil 10-15 tundi kulutanud ja maalimisele umbes 25. Selle 25 tunni jooksul olen peamiselt merd maalinud ja nüüd vaikselt hakkan tunnistama, et vist jääb nii. Pilt veel valmis ei ole, aga merd ka paremini vist teha ei oska. Lugemiseks püüan ikka ka aega leida, see kuu lugesin saviteraapia kohta ühe raamatu ja olin ammu tahtnud P. Goelho Algkeemikut uuesti lugeda.

Meie uus logo (Autor: Ly Vilt)
Noor Keraamik, ehk meie üheaastaseks saanud ettevõte, on saanud vähem tähelepanu, kui ma tahaksin. Olen kuskil 60 tundi tegelenud ettevõtte asjadega, mida ei ole just väga palju. Ütlen, et see oli Eestimaa suve ja minu talvepuhkus ja septembris olen juba kindlasti tublim.

Aga vabal ajal teen ma kaks kolm korda päevas süüa, pesen nõusid ja käin poes, sest Jaak peab kogu oma energia praegu õppimisele suunama. Paar korda nädalas söön kuskil väljas. Korra nädalas koristan ja pesen pesu. Telekat meil ei ole, aga interneti avarustes Pinterestis ja Youtubes ammutan tihtipeale ideid. FB kondan ka natuke ja Eesti uudiseid loen nii umbes korra kaks nädalas.  
Ja nii juhtubki, et enne kui aru saad on õhtu ja magamamineku aeg ja raamatupidaja kuulõpu meeldetuletuskirjad tulevad nii tihti, et vahel ei usu, et juba jälle kuu möödas. Ja see oli talvekuu, kus ma randa jõudsin vaid korra.

Selline talv sobib mulle :)









neljapäev, 26. mai 2016

Surm on tavaline asi


Kui üldiselt on siin (loe Kapplinnas) kõik väga tuttav ja euroopalik, siis üks asi, mis seni mulle väga võõras tundub on see et siinses ühiskonnas on surm nii igapäevane elu osa, et mõrv ajalehe esikaanele tavaliselt ei jõua. Kui tapetu just kuidagi kuulus ei olnud ja vahel turistidega seotud õnnetused satuvad ka rohkem luubi alla. Seevastu getodes toimuvat tihtipeale isegi ei uurita, politseil ei ole selleks lihtsalt ressursse, sest statistika järgi tapetakse Lõuna-Aafrikas 45-47 inimest päevas ehk 16000-17000 inimest aastas.

Surmast rääkides, siis just politseinike seas on Lõuna-Aafrikas kõige enam enesetappe. Kui 2012-2013 mõrvati tööülesannete täitmisel 23 politseinikku, siis samas ajavahemikus enesetapu tegi 79. Karm statistika mis?

Olen siin tuttavaks saanud ka ühe noore eestlannaga, kes siia ülikooli ajal vahetusüliõpilaseks sattus, siin aga tuli armastus peale ja nii ta elab siin juba viis aastat. Kuna tema teine pool on nö värvililine (colored), siis ka sõprusringkond on vähe mitmekesisem.

Igatahes rääkis ta näiteks loo, kuidas pidid sõpradega kinno minema, helistasid siis neile paar tundi enne, et kus olete ja selgus, et üks sõber oli vahepeal surnuks pussitatud. No jah ja see kõik on suhteliselt normaalne, sest värviliste seas on kõvad kängisõjad ja tõenäosus, et sa vanadussurma ei sure, on suur. Aga ka eestlase jaoks ei tundunud see kui miskit absoluutselt arusaamatut, vaid tänaseks oli see talle normaalne - nii see elu siin ju käib.

Teine näide tuleb turundusvaldkonnast. Üks päev siin rahulikult lõunat süües saime Jaaguga mõlemad telefonile sõnumid, mis pakkus, et meil on nüüd võimalus enda, oma sugulaste ja ka sõprade matusekindlustust mitmekesisemaks ja paremaks muuta. Päris kõhe ja vastik tundus selline sõnum. Eestis ma ei kujutaks sellist reklaami ettegi, aga siin on matusekindlustus suur äri ja pole midagi ebatavalist selle reklaamimisel sms sõnumitega.

Tundub, et ühiskond on lihtsalt nii harjunud surmaga, et sellest ei tehta suurt numbrit ja pigem on sellest kasvanud välja uued ärid. Aga mulle tundub see ikka täitsa võõras ja isegi õõvastav.