Surm on tavaline asi

Kui üldiselt on siin (loe Kapplinnas) kõik väga tuttav ja euroopalik, siis üks asi, mis seni mulle väga võõras tundub on see et siinses ühiskonnas on surm nii igapäevane elu osa, et mõrv ajalehe esikaanele tavaliselt ei jõua. Kui tapetu just kuidagi kuulus ei olnud ja vahel turistidega seotud õnnetused satuvad ka rohkem luubi alla. Seevastu getodes toimuvat tihtipeale isegi ei uurita, politseil ei ole selleks lihtsalt ressursse, sest statistika järgi tapetakse Lõuna-Aafrikas 45-47 inimest päevas ehk 16000-17000 inimest aastas.

Surmast rääkides, siis just politseinike seas on Lõuna-Aafrikas kõige enam enesetappe. Kui 2012-2013 mõrvati tööülesannete täitmisel 23 politseinikku, siis samas ajavahemikus enesetapu tegi 79. Karm statistika mis?

Olen siin tuttavaks saanud ka ühe noore eestlannaga, kes siia ülikooli ajal vahetusüliõpilaseks sattus, siin aga tuli armastus peale ja nii ta elab siin juba viis aastat. Kuna tema teine pool on nö värvililine (colored), siis ka sõprusringkond on vähe mitmekesisem.

Igatahes rääkis ta näiteks loo, kuidas pidid sõpradega kinno minema, helistasid siis neile paar tundi enne, et kus olete ja selgus, et üks sõber oli vahepeal surnuks pussitatud. No jah ja see kõik on suhteliselt normaalne, sest värviliste seas on kõvad kängisõjad ja tõenäosus, et sa vanadussurma ei sure, on suur. Aga ka eestlase jaoks ei tundunud see kui miskit absoluutselt arusaamatut, vaid tänaseks oli see talle normaalne - nii see elu siin ju käib.

Teine näide tuleb turundusvaldkonnast. Üks päev siin rahulikult lõunat süües saime Jaaguga mõlemad telefonile sõnumid, mis pakkus, et meil on nüüd võimalus enda, oma sugulaste ja ka sõprade matusekindlustust mitmekesisemaks ja paremaks muuta. Päris kõhe ja vastik tundus selline sõnum. Eestis ma ei kujutaks sellist reklaami ettegi, aga siin on matusekindlustus suur äri ja pole midagi ebatavalist selle reklaamimisel sms sõnumitega.

Tundub, et ühiskond on lihtsalt nii harjunud surmaga, et sellest ei tehta suurt numbrit ja pigem on sellest kasvanud välja uued ärid. Aga mulle tundub see ikka täitsa võõras ja isegi õõvastav.

Neljapäev on prügipäev

Neljapäeviti ärkan tavaliselt selle peale, et ümber maja käib hull kolin ja ragin alates seitsmest hommikul. Alles kolmandal nädalal siin elades viitsisin end nii vara voodist püsti ajada ja uurida, mis lahinguväljale ma sattunud olen – tuleb välja - prügipäev.

Kaplinnas on nagu igas moodsas suures linnas prügisorteerimine väga moes. Kohe esimesel kohtumisel tegi majavanem mulle selgeks, et meie majas sorteeritakse prügi – paber plastik ühte, klaas metall teise ja prügi kolmandasse konteinerisse. Sellest miks paber-plasti ja klaas-metall ühes konteineris ei või olla, kui neid peale korjab sama auto, pole ma veel aru saanud, aga ega kõigest peagi aru saama. Ja sellega sorteerimine tegelikult ei lõpe.

Igal majal on oma mustanahaline prügi- ja aiamees. Tema on esimene, kes kõik konteinerid põhjalikult läbi vaatab ja siis oma valiku teeb. Siis veab ta kõik 20-30 konteinerit hirmsa kolina saatel, mööda asfalti lohistades, aia taha. Seal on valmis juba brigaad, kes välja toodud konteinerid erilise hoolega taas üle konrollib. Vaatasin kord huviga, mis siis välja sorteeritakse: üks leidis televiisori, teisel oli pidupäev, sest leidis pooliku punase veini ja ka midagi söödavat. Kui söögikraam söödi ise ära, siis pudel lasti ikka ringile. Tundub, et ka kõik riidekraam läheb samuti kaubaks.

Halvem pool selle prügipäeva puhul on see, et hiljem on tänavatel päev või paar taas palju sodi, sest nii sorteerijad kui konteinerite pealelaadijad just väga piinliku korda enda ümber taga ei aja. Aga ka selles on oma hea külg, sest ka tänavate koristamiseks on inimesed tööl. Aga seda tööd teevad maailma kõige aeglasemad inimesed, kes teavad, et tööd tuleb hoida ja nad harjutavad seda päevast päeva, sest ükski inimene ei suudaks ilma harjutamata luuda nii aeglaselt liigutada, kui see seltskond :)

Ühelt poolt muidugi karm, et keegi nii toituma peab, aga teisalt prügimäele siin linnas jõuab ikka tõesti prügi ja kõik see koristamise majandus annab paljudele ka tööd. Ei ole halba ilma heata.

Asfalt ja tool

Üks asi, mis siis Kaplinnas väga kummaline tundub, on inimesed tänaval istumas. Ja mitte kerjused või kodutud vaid lihtsalt (mustad) ametnikud, töötajad. Kui sa näiteks oled panga deller või poes müüja ja sul on lõuna paus, siis sa läheb õue kuskile ümber nurga ja istud oma töövormis kõnniteele maha, võtad võiku ja sööd rahulikult tänaval asfaldil istudes ja teistega juttu ajades oma lõuna.

Või kui sul on uni, siis otsid sa mõne palmi või puu varju, ja viskad ülikonnaga rahus kas murule või teepervele puhkama. Ja asfaldil istumine ja söömine ei ole kuidagi sooga seotud, samuti kui istuvad ülikonnas mehed nii ka mustades viigipükstes naised.

Ma mõtlen, et huvitav kas mingis keeles nendest 11 riigikeelest siin on asfalt ja tool või diivan sarnased sõnad ka?

Väga tüütud tegelased on ehitajad, sest nad keeravad end keset kõnniteed palmi varju magama ja kui vari on üle kõnnitee, siis pead sa neist mööduma autotee pealt. Lisaks need, kes ei maga, neil on ikka midagi öelda. Seepärast sätin oma jalutusringid kas hommikusse või juba õhtusse :D

Õhtud on muidugi taas tüütud, sest siis hakatakse kastiautodega töölisi koju vedama ja no töölt pääsenutel on ikka vile lahti ja tähelepanu iga naise jaoks. Siin maal see ei loe, kas oled must või valge, mõlematele eraldatakse vilekoor, ja mustad mehed üldiselt lähevad mustadest naistest rohkem „põlema“.