Lõpetamine

20.detsembril sai siis otsa see, mille pärast me Lõuna-Aafrikasse tulime. Jaagule anti kätte magistrikraad merendusõiguses. Jaagu seiklused läbi selle aasta on täitsa eraldi lugu, aga lõputseremoonia omad algasid päev enne aktust. Info liikumine siin maal on vahel naljakas – uudised ülikooli surmajuhtumitest (keskmiselt 3-4 kuus) saadetakse otse postkasti ja pannakse uudiste esilehele, aga kuidas sa saad kätte oma lõpetamiseks ette nähtud riided, peidetakse kodulehekülje sügavustesse.

No igal juhul kuna infot ei olnud, küsis Jaak maili teel, mis ta tegema peab ja saigi siis päev varem kell 11 teada, et saab kella 12ni oma riietele järgi tulla. Jaak võttis takso sõitis ülikooli ja selgus, et tädid olid 13 minutit varem lõunale läinud ja tulevad tagasi kella kaheks. No mis siis ikka, kell kaks uus ring. Kui keeruline saab olla lõpuriiete kättesaamine, seda oskab Jaak paremini kirjeldada, aga äraandmine ja deposiidi kättesaamine oli küll kenasti kolme maja vahel ära jagatud ja edasi tagasi jooksutamist terve trenni jagu.

Igatahes 20ndal detsembril panime hommikul kella seitsmeks äratuse, et kell kümme algavale aktusele ilusti õigeks ajaks kohale jõuda. Hommikune väike triikimine, viikimine ja olimegi juba teel ülikooli. Jaak ütles autos väga armsalt, et see on meie diplom ja pool sellest vähemalt on minu oma. See on nii liigutav ja ilus, kuidas ta minu panust hindab. Sest viimased pool aastat olen ma olnud selline taustamängija – hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kokk ja koduhoidja, kes püüab olla vaikselt ja leida endale enda tegemisi, aga minu igapäevategemistest võib lugeda mõnest teisest loost :)

Jõudsime kenasti enneaegselt kohale ja saime nautida värvikaid saabujaid. Saabuv seltskond oli väga kirju ja kui juba 2 eestlast platsil olid, siis arvan, et peaaegu kõik rahvad olid esindatud :). (Taustaks võib öelda, et UCT-s õpib kokku 25 000 õpilast ja usun, et neid on pea igast riigist) Ülikooli ees, kus alles paar nädalat tagasi autosid põletati ja protestiti oli rahulik ja rõõmus õhkkond. Aulasse sai kutsetega, mida kontrollisid erakordselt heade kommunikatsioonivahenditega piletikontrolörid.

Algas aktus. Kiideti ilma ja tutvustati tseremooniat ning siis öeldi, et kui tekkib „sekkumine“, siis tuleb jääda rahulikuks ja jälgida intruktsioone, mis antakse lavalt. Minu ümber istuvate inimeste seas käis läbi kahin, vaadati teineteisele otsa ja siis välisukse poole...??? Sain aru, miks UCT piletikontrollijatel nii palju juhtmeid küljes oli.

Õnneks läks kõik rahulikult. Vähemalt osalejatele jäi selline tunne. Aktus oli väga meeleolukas ja tempokas, kaks tundi möödusid kiirelt. Üks magistrant läks ajalukku, sest tegi laval selfie ja üks sellega, et oli nii pikk, et talle ei ulatatud kaelalinti ümber kaela panema. Mina tegelesin vahepeal internetis sõprade ja pere kursis hoidmisega, et keegi tähtsat hetke maha ei magaks :D

Edasi toimus kaunis vastuvõtt. Söök oli maitsev ja võimalikult paljusid tavasid arvestav. Inimesed nagu ikka Lõuna-Aafrikas olid valmis treppidele või põrandale istuma :), pidulikkus mugavust ei sega:)

Rõdul seisab suur väga juhtmestatud mees

Jaak juhtis mu tähelepanu nendele UCT teenindava personali vormiriietes olevatele inimestele, kes olid taaskord väga heade kommunikatsioonivahenditega varustatud ja hoidsid kogu toimuval pilku peal. Kuulsime ka Jaagu professorilt, kui suur tegelikult risk oli ja kui kõvasti erinevad ükskused selle nimel vaeva nägid, et see ilus tseremoonia üldse toimuda saaks ja veel rahulikul moel. Veel kuuaega tagasi oldi suhteliselt kindlad, et lõpuaktus ei toimu.

Jaak bürokraatiarattas

Bürokraatia jätkub

Et uuesti lõpuriided ära anda jooksutati meid kolme maja vahel. Ühes kohas võeti vastu riided, teises kohas said tšeki ja kolmandas kohas tagasi deposiidi 10€. Selle trampimise peale tekkis tunne, et see on nende äriplaan, sest inimesed lihtsalt loobuvad lõpuks selle 10€ tagasi saamisest. Aga samas karastus aastaga on nii suur, et hakkab tunduma, et see ei saagi ju teisiti olla. 

Jaak tahtis veel diplomi koopiat ja kõik kordus – ühes majas täidad avalduse, teises majas maksad maksud ja siis selles järgmises majas esitad lisaks ka maskekviitungi. Mina olin kontsad jalast visanud ja istusin võimalikult paigal kuni Jaak ringi jooksis.

Lõpetuseks veel üks vahva mälupilt tseremoonialt. Kui aktus lõppes ja lõpetajad hakkasid välja minema, keerasin end ringi ja minu seljataga seisis üks paar. Nii viie-kuuekümnesed. Nad kallistasid pikalt teineteist silmad kinni ja olid pisarateni liigutatud, uhked ja õnnelikud. Ma peaaegu kuulsin nende mõtteid – nüüd on see tehtud, meie lapsele on haridus antud. See oli kuidagi nii suur emotsioon ja hetk, et ma lausa tundsin end selle osana.