esmaspäev, 25. aprill 2016

„Mis Sul nende pingviinidega on?“


Sellise küsimuse esitas üks mu kohalik sõber, kui juba mitmendat korda kokku saades undasin, et ma tahan kindlasti pingviine vaatama minna. Ja ausalt öelda, ei osanudki ma talle seletada, miks see nii oluline mu jaoks on. Ja vaevalt ta olekski aru saanud, kui ma talle Lolo ja Pepe lugudest oleks rääkinud. 

Tema arvates on pingviinid sellised haisvad tegelased, kelle võlu paljud kohalikud ei hinda. Ka keraamikaringis kui ütlesin, et ma tahaks teha pingviini, vaatasid kohalikud mind, et no kuule miskit maitselagedamat ei osanud välja mõelda vä?! Mõni ütles selle läbi lillede ka välja, et tead need pingviini kujud on tavaliselt vaid väga odavate hotellide lobides või säästumarketi kassades.

No aga minu jaoks on see lapsepõlv. Ma mäletan, et mu ema rääkis mulle juba väga väiksena, et kui tema laps oli, siis ta unistas, et tal oleks päris pingviin. See tundus maailma ägedaim unistus. Kuigi ma olin pingviinipoeg Lolo seiklusi näinud sadu kordi, jäid ikka kõik mängud pooleli, kui see multikas tuli. Ja siiani ütlen ma mäkke ronides vahel „opla-opla-opla“ ja kui näed tobedaid inimesi tahaks hüüda „Looollllaaakaaad“.

Aafrika pingviin (Spheniscus demersus), teise nimega no ütleme puupea :) (inglise keeles jackass penguin) või ka mustjalg :) (black-footed penguin), kasvab umbes 60-70 cm pikkuseks ja kaalub 2,2-3,5 kg. Nende muna on 5 korda suurem kui kanamuna ja tavaliselt munetakse 2 muna.

Aafrika pingviinid on monogaamsed, ühe partneriga veedetakse kogu elu. Erinevalt suurtest pingviinidest teisel pool ookeani, nemad valivad igal aastal uue partneri kellega mune muneda ja lapsi kasvatada. Aafrika pingviinide juures on vahva, et kui endale sobiv partner leitakse, siis mõlemapoolse huvi kinnituseks matkitakse teineteist peegelpildis ja siis taarutakse koos sobivat pesakohta ülevaatama. 

Puupead :) on väga võrd-õiguslikud – haudeperioodil on ema- ja isaslind võrdselt 40 päeva jooksul pesal ja ka hiljem poja esimesel 30-l päeval ollakse kordamööda lapsehoidjaks.

Pingviinipoeg saab korralikud suled 60-130 päeva jooksul, arengu kiirus sõltub toidukvaliteedist. Ja sulgimise ajal ei suuda nad ujuda. Vette võetaks pojad alles 12-22 kuu möödudes.

Aafrika pingviinid elavad 10-27aastaseks, kui nad enne haide või merilõvide või pantrite toiduks ei satu. Ise söövad nad päevas 540g ja poegi kasvatades isegi 1 kg, mis on pea kolmandik nende kehamassist. Toitu hankides ujutakse keskmiselt 20km. 
Ka täiskasvanud sulgivad ja see kestab nii 20 päeva. Selle aja jooksul ei saa ka nemad vette minna, sest suled pole veekindlad ja nad ei suuda ujuda. See tähendab siis paastu, sel ajal näevad nad üsna pahurad välja. Leia pilt :).

19. sajandi algusest tänapäevani on 95% Aafrika pingviinidest hävinud. Viimase 5% nimel tehakse küll suuri jõupingutusi rajades kaitsealasid ja ehitades pesakaste, kuid oht väljasuremiseks on jätkuvalt. Peamiseks põhjuseks ikka inimtegevus maal ja merel.

No igatahes kui väike haisuke kõrvale jätta on tegemist väga sümpaatsete ja armsate lindudega - eriti vist Lolo-Pepe generatsiooni jaoksJ ja nii tahaks et nad end koguks ja et nad ikka oma olekuga maailma rikastaks.
Eks sa ole ise rõõmus, kui 20 päeva süüa ei saa, sest rüü ei luba vette minna,
pealegi on väljanägemine ka nagu ta on.

Kui teineteisele meelditakse, siis kopeeritakse üksteise liigutusi














laupäev, 23. aprill 2016

Alati elamusi pakkuv buss

Kaplinnas on kahteliiki busse: ühed on uued moodsad puhtad suured bussid Myciti ja teised on need valged väiksed bussid, mis Eestiski Vabariigi algusaegadel igal korralikul ärimehel olid.
Linnaliini Myciti bussid on alles viimase seitsme aasta areng. Neis saab sõita vaid selleks ettenähtud masterkaardiga, millele saad raha peale laadida. Bussi sisenedes piuksutad juhi juures oma kaarti ja samuti väljudes. Maksad vastavalt distantsile. Kahjuks need bussid veel kõikjale Kaplinna pole jõudnud, aga meie peamised marsruudid katavad peaaegu ära. Jaagul ülikooliots kesklinnast on küll vaja koolibussiga sõita.
Väiksed bussid on aga tossavad, pidevalt tuututavad ja 99% juhtudest liiklushuligaanidest juhtidega. Busside välimus aitab sul meeles pidada, et nedega hoia iga hinna eest pikivahet, sest nad ei hooli millestki. Tavaliselt, kui sa ka nende ees vähe aeglasemalt sõidad, annavad nad sulle signaali, samas sinust mööda sööstes, võivad nad järgmisel hetkel äkkpidurduse teha ja keset teed peatudes kellegi bussist maha lasta. Signaal on üldse üks ülioluline intsrument, ma arvan, et kui neil bussidel pidureid pole, siis nad ikka sõidavad, aga kui signaal ära kaob, siis vist viidaks masin remonti.
 Graafikud neil väikestel bussidel pikematele distantsidele on paindlikud – lahkume siis, kui buss on täis. Ooteaeg „jaamas“ (loe: tänaval kuidagi kokkulepitud kohas) võib olla 5 min – 3h. Lisaks bussijuhile on neil bussides ka sisseviskajad, kes räuskavad koleda häälega tänaval või ka bussist sõitmise ajal. Ametlike peatusi neil bussidel pole, kui keegi räuskaja hääle peale bussi poole vaatab, peetakse kinni ja kui maha tahad minna, siis pead ise karjuma. Karjuma sellepärast, et teenuse sisse kuulub tavaliselt ka hirmus vali muusika ammuomaajaäraelanud kõlaritest. Lisaks lärmile, on bussis ka suitsetamine lubatud, vähemalt ärimeestel endil. Inimesi võetakse bussi palju mahub ja no palju mahub ütleb sisseviskaja.
Olen kahel korral näinud, kui ka valge inimene sinna bussi on istunud. Mõlemal korral sellised habemed rinnuni elukunstnikest seljakotirändurid. Ise ma ei ole veel seda atraktsiooni proovima kippunud.
Meie sõidame selle ilus uue bussiga. Ei saa öelda valgeinimese bussiga, sest valdavalt on ikka reisijateks mustad, aga no see on inimlik liiklusvahend, mida kõik kasutavad, kel autot pole.
Ma ise kohe naudin seda bussisõitu, seal toimub alati midagi ja kuigi see pole ehk nii põnev kui väikses bussis, siis minusugune saab ikka nalja ja kohale jõudes on tuju hea.
Eelmisel nädalal näiteks astus ühes peatuses bussi politseiniku preili. Viskas oma kiirtoidu kotikese esiaknale ja seisi bussijuhi kõrvale, et päevamuljeid jagada. Politseinikud ja bussijuhid on siin valdaval mustad ja mustadel on kombeks väga valjult rääkida. Mitte sellepärast, et nad ebaviisakad on vaid sellepärast, et nende kultuuris vaikselt rääkimine tähendab millegi varjamist. Kui aga kõva selge häälega üle bussi räägid, siis kõik teavad et sa neid taga ei räägi ja sul pole midagi varajata. No aga igatahes on bussijuhi kõrval seismine ja tema segamine keelatud , seal on märgid, et astu edasi ja kollane joon, et pead selle taga seisma.
Bussis olid ka kaks daami, sellised täitsa pensionärid, valged. Istusid esimese reas bussijuhi taga ja rääkisid omavahel vaikselt juttu. No tõesti kübarad peas ja sellised igati väljapeetud daamid. Ja siis enne enda peatust kui jutulõng nagunii katksetada tuli, et end bussist väljaastuma sätitada, avastasid nad järsku politseiniku. Politseinik keelatud alal! – See on nagu heeringas veenuse õlal!!! (Sorry nooremad sõbrad, kes te seda nalja ei tea) Ossa raks, kus mutid pistsid kriiskama ja sõimama, kõik daamilik oli järsku kadunud, sestoli võimalus mingile politsinikule koht kätte näidata. Politseipreili oli kuidagi nii nõutu, et istus siis vaikselt lubatud pingile ja ainult pööritas silmi. Mutid kriiskasid veel bussist väljudeski edasi. Mul oli politseinikust kohe täitsa kahu, aga situatsioon ise oli ikka väga naljakas J
Teine päev oli bussis üks Kanada pensionär, nii 70-80 aastane turist. Kuna onul oli kuuldeaparaat, siis rääkis ta väga valjult, nii et kõik said osa. Tal oli bussi sõiduskeem kaasas ja alustusek uuris  ta bussijuhilt, kus on kõige ilusam koht kus maha minna? Ma istusin just nii, et nägin bussijuhi nägu ja oli selge, et bussijuht polnud kunagi sellele mõelnud – Ilusam koh? – Kus te tahate st kus teil vaja on maha minna? No igatahes, et jutukast pensionärist vabaneda, ütles Cliffton beach,  mis on tõesti ilus koht – peale 200 trepiastet, aga no see polnud enam bussijuhi probleem.
Mees istus maha, selgus et tal oli ka märksa tagasihoidlikum ja noorem abikaasa ka kaasas. Nüüd hakkasid nad enda ees istuvalt valget naiselt küsima, kas ta on kohalik? Jah. Kus ta elab? Majas. Aaaa, sa siis oled väga rikas? Ei, poeg ostis mulle maja. Aa, sul on siis väga hea poeg, kas ta elab koos sinuga? Ei, poeg elab Pretorias. Jaa meil on ka väga hea poeg, aga saab ainult jõulude ajal külas käia, sest elab Austraalias... Ja enne kui ma arugi sain, teadsin ma ühe Lõuna-Aafrika naise ja Kanada onu suguvõsast ja elust rohkem kui ehk mõne enda Eesti sõbra omast.
Mulle bussiga sõitmine siin meeldib :)