Üks heategu päevas või siis mitte?

Kunagi kui Indias käisin, siis mul oli reegel, et üks kord püevas ma ikka andsin kellelegi raha, pastaka või kommi. Ehk kuna kõiki aidata ei suuda, siis otsustasin, et vähemalt ühel korral päevas rõõmustan kedagi.

Siin ma nii tubli olnud ei ole, aga vahel ikka riskin :). Töötuid on siin 26-32% ja vaesed on väga väga vaesed. Seega inimesi, kes erinevatel viisidel raha küsivad kohtab tänava palju.

Ükspäeva olin Hout Bays ja selgus, et mul ei olnud bussikaarti kaasas. Ostsin viimase sularaha eest uue bussikaardi. Siis käisin veel poes ja ostsin kaardiga endale kuivatatud mangolaaste. Poe juures pidas mind kinni üks vanem naisterahvas, rääkis kui ilus ja armas ma olen ja ütles kohe, et ta raha ei taha. Aga et elu on ikka jube raske ning ta teeb mitme kohapeal tööd ja et ta on nii pruun, sest ta teeb jube kõvasti tööd ja tal on uued saaad, sest keegi andis talle need. Aga et ikka jääb söögi jaoks raha puudu. Ma olin just avanud oma mangokoti ja kuna ma polnud hommikust söönud ja kell oli juba üks, siis  võtsin väikse peotäie ise ja pakkusin talle ülejäänud kotti. Ja siis ma sain... Tuli välja et tal pole hambaid, et ta on leedi, kelleks ma teda pean, et ma olen isekas bitch jne jne jne. Tõmbasin pea õlgade vahele ja kadusin. Ise mõtlesin, et kui see naine vaid teaks kui suur oli minu ohverdus – raha oleks mango laastude kõrval olnud mul palju lihtsam ära anda J Läksin bussipeale ja rõõmustasin, et sain ise oma mango ära süüa.

Kaks päeva hiljem käisime Jaaguga väljas söömas. Vahemere söögikohale omaselt saime enne sööki hunniku saia, millest (nagu ikka) sõin kõhu täis enne kui megahea mereanni-tomatisupp minuni jõudis. Suutsin vaid poole sellest ära süüa ja lasin ülejäänu kaasa pakkide, sest tõesti supp oli megahea ja mõtlesin et söön hiljem edasi. Õhtul teel koju nägime promenaadil üht kodutut naisteahvast kes end just pingile magama sättis. Ja siis pöördus ta minu poole, mulle juba tuttaval viisil, et küll ma olen ilus ja armas ja äkki mul on talle midagi süüa anda. Vaatasin Jaagule otsa, et saada tuge taas riskimiseks. Seekord olin väheke ette valmistunud ja küsisin, kas tädike mereande sööb. Selgus, et sööb ja ma andsin talle oma supi ja saiad. Oi kui rõõmus see tädi oli ja ma ise olin ka rõõmus, sest tõesti see oli väga hea mereanni supp - ohtralt krevette, karpe, kalmaare, kala mmmmm – ja ma ei saanud sõimata J

Olen ka varem sõimata ja neetud saanud ja olen ikka mõelnud, et kuidas see seda inimest aitab või üldse inimesi tänaval? Mind muudavad sellised kontaktid pigem tõrjuvaks, sest ma ei taha seda negatiivset kogemust ja nii ma teen nägu, et ma ei kuule ega näe. Aga vahel ikka tekib tunne, et tahaks midagi muuta... Ja vahel see tasub ka ära ja ma suudangi kedagi rõõmustada...