Kuidas me slummis söömas käisime

Olime hommikul oma Eesti sõpradega vallutanud  Lion´s Head´i mäe ehk teinud paaritunnise mägimatka. Jaak ütles, et kella kaheks on meile  Mzoli restorani laud pandud, aga tuleb enda joogid kaasa võtta. Ostsime kaasa 2 kuuspakki õlut ja ühe mulliveini nelja peale. Kodus vaatasime, et oleme veidi liiale läinud ja jätsime mulli koju.

Ettekujutus oli, et läheme restorani, kuhu eriti keegi tulla ei julge ja seega ei tahaks mingil juhul ka silma paista. Mehed arvasid, et meie kleidid on liiga kenad ja soovitasid midagi rohkem tavalist panna – püksid või midagi. Ma tunnistan, et veidi kartsin kogu seda üritust ja seetõttu jälgisin nõuandeid.

Tellisime Uberi. Kui juht (must mees) kuulis kuhu on vaja sõita, küsis ta meilt igaks juhuks üle, kas me teame, et see on slummis. Me teadsime ja püüdsime uurida, et kas ta ise on seal restoranis käinud. Oli küll, aga et talle ei meeldi seal, sest ta ise ei joo ega suitseta enam. Hmmm huvitav, aga see ongi ju restoran kus alkoholi kohapeal ei ole?!?

Sõit kestis 30 minutit, siis keerasime maanteelt maha, juht  peitis ära nähtavalt kohalt telefonid ja keris üles auto aknad. Kui küsisime, mis toimub, siis ütles, et talle on soovitatud, et seal linnaosas sõites mingil juhul mingeid seadmeid näha poleks. Olime jõudnud Gugulethusse, vanuselt teise mustanahaliste äärelinna Kaplinnas.

Nimi Gugulethu tuleb xhosa keelest – igugu lethu – meie uhkus. Gugulethu rajati 1960ndal aastal, kui esimene mustadele mõeldud asundus Langa ülerahvastatud sai. Apartheiti ajal ei olnud mustadel lubatud elada Kaplinnas ja kõik kes seal enne apartheiti aega elasid,  küüditatid sisuliselt Langasse, Gugulethusse ja Nyangasse. Gugulethus räägitakse valdavalt xhosa keelt. Kriminaalsuse kohta ütleb statistika, et aastates tapetakse kuskil 120inimest, seega 3 päeva jooksul üks inimene. Õnneks seda statistikat lugesin ma peale Mzoli külastust.

Sõit läks ladusalt ja meid pandi maha väga ülerahvastatud platsil. Inimesed ootasid erinevates järjekordades. Restorani sisse pressides, oli võlusõnaks, et meil on laud broneeritud. Saime templid käe peale. Ja siis sain aru, kui vale oli olnud minu ettekujutus. Vähe rahvast? Seal oli ma arvan 1000 ja rohkem inimest – musti, valgeid värvilisi. Väike koht? Suur telk ja laval mängis diskor mussi ja inimesed tantsisid kõikjal. Restoran? Ettekandjaid ei paistnud, oli justkui kaks meest üks vähe suurem boss, kelle kaudu laud oli broneeritud ja siis üks kribum tüüp, kes kõike organiseeris ja siis päris palju turvamehi. Kribule tuli maksta 80 randi ja siis organiseeris ta meile käigupealt laua.

Laua keskel pisike lihakauss :)

Lauaks saime ühe vakstuga tünni ja kohe kohe pidid ka toolid tulema. No tunnikese pärast tulidki – suure veoautoga toodi virnade viisi toole. Kui ümberringi rahvast vaatasime, kes olid enda külmakastidega, siis saime aru, et meie 2 kuuspakki oli ikka hiiglama tagasihoidlik esinemine.

Jaagu sõber kassapidaja - väga oluline tädi

"Menüüs" oli ainult liha, ja menüüks oli tegelikult lihalett kõrval "poes", kus tuli endal toores liha välja valida, siis see grilliti ja siis läksime ise järgi ja tõime selle lauda. (see oli meeste töö :), naised valvasid seni lauda st tünni) Serveerimisnõudeks olid pesukausid ja pappkastid, taldrikud oleks pidanud ise kaasa võtma. Kuna olime VIP alas
siis näidati Jaagule, kellele ja kus maksta tuleb, et järjekordadest ette saada. Tänu Jaagu suurepärasele organiseerimis-võimele oligi 2 tunni pärast meil väga maitsev liha ja isegi shakalaka salat laual.

Jaak koosolekul :)

Jaak pidi vahepeal tõeatama, et oleme ikka oma 80 randi maksnud ja selle käigus võeti kõik asjaosalised koosolekuks kokku ka kõikse suurema bossi Mzoli laua kõrvale. Me ülejäänud lihtsalt eemalt vaatasime ja tegime pilti, kuidas Jaak äri ajas  - väga hästi tuli välja :)

Koha asutaja on Mzoli Ngcawuzele (ma isegi ei proovi seda hääldadaJ ), kes 2003 aastal oma garaažist liha hakkas müüma. Nüüdseks on see kasvanud üheks populaarsemaks hängimiskohaks Kaplinnas ning seda nii turistide, kohalike edukate ärimeeste, kui ka vähem edukate ärimeeste ja Gugulethu inimeste seas.

Näiteks meie kõrvallauas oli suur daamide seltskond Johannesburgist, kes selleks ajaks juba mitu Amarula pudelit lahendanud olid. No ja see möll ja tants mis seal käis... *video

 Igatahes tuldi ka meiega rääkima ja püüti pittu haarata, aga tõesti, me olime ikka väga mitu ringi neist maas ja eelistasime oma lauast vaatemängu nautida J

Lõpuks viis Jaak ka Eesti daamid tantsima. Meil vedas, et olime oma telefonid ja käekotid laua äärde valvealla jätnud, sest tantsupõrandal, katsuti meie püksitaskud läbi. No kus võiks veel lihtsam varastada olla kui selles džunglis? Aga meil vedas ja keegi ei suutnud meie head tuju ja ägedat emotsiooni rikkuda. Samuti ei saanud kinnitust minu kartus, et Uberi juhid ei pruugi sinna meile järgi tulla. Auto saabus 4 minutiga. Tagasiteel uuris Uberi juht, kas me musti ei karda, et sellisesse kohta sööma läksime? :) No tuli tunnistada, et ei karda tõesti :). Siis kuulsime ära tema enda loo, kuidas ta Kongost põgenes ja lõpuks Kaplinna jõudis.

Kokkuvõte:
Laud tuleks enne kinni panna ja kohale minnes väita enesekindlalt, et laud on kinni pandud.
Aadress ja kontaktid: NY115 | Gugulethu | Cape Town | +27 (0)21 638 1355 ja omaniku nr +27(0)82 734 1617

Parim aeg külastamiseks on pühapäev. Kui oled endale laua kinni pannud, tasuks kohal olla enne lõunat, sest kella kaheks on koht juba täiesti ülerahvastatud.

Oma joogid (ka alkovabad) ja soovi korral papptaldrikud, topsid jms tuleks ise kaasa võtta, samas saab seda ka kõrvalt poodidest.

Oma mõtetes tasub olla eelarvamusteta, oma käitumiselt ettevaatlik ja lasta end elul üllatada J

Lõpetamine

20.detsembril sai siis otsa see, mille pärast me Lõuna-Aafrikasse tulime. Jaagule anti kätte magistrikraad merendusõiguses. Jaagu seiklused läbi selle aasta on täitsa eraldi lugu, aga lõputseremoonia omad algasid päev enne aktust. Info liikumine siin maal on vahel naljakas – uudised ülikooli surmajuhtumitest (keskmiselt 3-4 kuus) saadetakse otse postkasti ja pannakse uudiste esilehele, aga kuidas sa saad kätte oma lõpetamiseks ette nähtud riided, peidetakse kodulehekülje sügavustesse.

No igal juhul kuna infot ei olnud, küsis Jaak maili teel, mis ta tegema peab ja saigi siis päev varem kell 11 teada, et saab kella 12ni oma riietele järgi tulla. Jaak võttis takso sõitis ülikooli ja selgus, et tädid olid 13 minutit varem lõunale läinud ja tulevad tagasi kella kaheks. No mis siis ikka, kell kaks uus ring. Kui keeruline saab olla lõpuriiete kättesaamine, seda oskab Jaak paremini kirjeldada, aga äraandmine ja deposiidi kättesaamine oli küll kenasti kolme maja vahel ära jagatud ja edasi tagasi jooksutamist terve trenni jagu.

Igatahes 20ndal detsembril panime hommikul kella seitsmeks äratuse, et kell kümme algavale aktusele ilusti õigeks ajaks kohale jõuda. Hommikune väike triikimine, viikimine ja olimegi juba teel ülikooli. Jaak ütles autos väga armsalt, et see on meie diplom ja pool sellest vähemalt on minu oma. See on nii liigutav ja ilus, kuidas ta minu panust hindab. Sest viimased pool aastat olen ma olnud selline taustamängija – hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kokk ja koduhoidja, kes püüab olla vaikselt ja leida endale enda tegemisi, aga minu igapäevategemistest võib lugeda mõnest teisest loost :)

Jõudsime kenasti enneaegselt kohale ja saime nautida värvikaid saabujaid. Saabuv seltskond oli väga kirju ja kui juba 2 eestlast platsil olid, siis arvan, et peaaegu kõik rahvad olid esindatud :). (Taustaks võib öelda, et UCT-s õpib kokku 25 000 õpilast ja usun, et neid on pea igast riigist) Ülikooli ees, kus alles paar nädalat tagasi autosid põletati ja protestiti oli rahulik ja rõõmus õhkkond. Aulasse sai kutsetega, mida kontrollisid erakordselt heade kommunikatsioonivahenditega piletikontrolörid.

Algas aktus. Kiideti ilma ja tutvustati tseremooniat ning siis öeldi, et kui tekkib „sekkumine“, siis tuleb jääda rahulikuks ja jälgida intruktsioone, mis antakse lavalt. Minu ümber istuvate inimeste seas käis läbi kahin, vaadati teineteisele otsa ja siis välisukse poole...??? Sain aru, miks UCT piletikontrollijatel nii palju juhtmeid küljes oli.

Õnneks läks kõik rahulikult. Vähemalt osalejatele jäi selline tunne. Aktus oli väga meeleolukas ja tempokas, kaks tundi möödusid kiirelt. Üks magistrant läks ajalukku, sest tegi laval selfie ja üks sellega, et oli nii pikk, et talle ei ulatatud kaelalinti ümber kaela panema. Mina tegelesin vahepeal internetis sõprade ja pere kursis hoidmisega, et keegi tähtsat hetke maha ei magaks :D

Edasi toimus kaunis vastuvõtt. Söök oli maitsev ja võimalikult paljusid tavasid arvestav. Inimesed nagu ikka Lõuna-Aafrikas olid valmis treppidele või põrandale istuma :), pidulikkus mugavust ei sega:)

Rõdul seisab suur väga juhtmestatud mees

Jaak juhtis mu tähelepanu nendele UCT teenindava personali vormiriietes olevatele inimestele, kes olid taaskord väga heade kommunikatsioonivahenditega varustatud ja hoidsid kogu toimuval pilku peal. Kuulsime ka Jaagu professorilt, kui suur tegelikult risk oli ja kui kõvasti erinevad ükskused selle nimel vaeva nägid, et see ilus tseremoonia üldse toimuda saaks ja veel rahulikul moel. Veel kuuaega tagasi oldi suhteliselt kindlad, et lõpuaktus ei toimu.

Jaak bürokraatiarattas

Bürokraatia jätkub

Et uuesti lõpuriided ära anda jooksutati meid kolme maja vahel. Ühes kohas võeti vastu riided, teises kohas said tšeki ja kolmandas kohas tagasi deposiidi 10€. Selle trampimise peale tekkis tunne, et see on nende äriplaan, sest inimesed lihtsalt loobuvad lõpuks selle 10€ tagasi saamisest. Aga samas karastus aastaga on nii suur, et hakkab tunduma, et see ei saagi ju teisiti olla. 

Jaak tahtis veel diplomi koopiat ja kõik kordus – ühes majas täidad avalduse, teises majas maksad maksud ja siis selles järgmises majas esitad lisaks ka maskekviitungi. Mina olin kontsad jalast visanud ja istusin võimalikult paigal kuni Jaak ringi jooksis.

Lõpetuseks veel üks vahva mälupilt tseremoonialt. Kui aktus lõppes ja lõpetajad hakkasid välja minema, keerasin end ringi ja minu seljataga seisis üks paar. Nii viie-kuuekümnesed. Nad kallistasid pikalt teineteist silmad kinni ja olid pisarateni liigutatud, uhked ja õnnelikud. Ma peaaegu kuulsin nende mõtteid – nüüd on see tehtud, meie lapsele on haridus antud. See oli kuidagi nii suur emotsioon ja hetk, et ma lausa tundsin end selle osana.

Üks heategu päevas või siis mitte?

Kunagi kui Indias käisin, siis mul oli reegel, et üks kord püevas ma ikka andsin kellelegi raha, pastaka või kommi. Ehk kuna kõiki aidata ei suuda, siis otsustasin, et vähemalt ühel korral päevas rõõmustan kedagi.

Siin ma nii tubli olnud ei ole, aga vahel ikka riskin :). Töötuid on siin 26-32% ja vaesed on väga väga vaesed. Seega inimesi, kes erinevatel viisidel raha küsivad kohtab tänava palju.

Ükspäeva olin Hout Bays ja selgus, et mul ei olnud bussikaarti kaasas. Ostsin viimase sularaha eest uue bussikaardi. Siis käisin veel poes ja ostsin kaardiga endale kuivatatud mangolaaste. Poe juures pidas mind kinni üks vanem naisterahvas, rääkis kui ilus ja armas ma olen ja ütles kohe, et ta raha ei taha. Aga et elu on ikka jube raske ning ta teeb mitme kohapeal tööd ja et ta on nii pruun, sest ta teeb jube kõvasti tööd ja tal on uued saaad, sest keegi andis talle need. Aga et ikka jääb söögi jaoks raha puudu. Ma olin just avanud oma mangokoti ja kuna ma polnud hommikust söönud ja kell oli juba üks, siis  võtsin väikse peotäie ise ja pakkusin talle ülejäänud kotti. Ja siis ma sain... Tuli välja et tal pole hambaid, et ta on leedi, kelleks ma teda pean, et ma olen isekas bitch jne jne jne. Tõmbasin pea õlgade vahele ja kadusin. Ise mõtlesin, et kui see naine vaid teaks kui suur oli minu ohverdus – raha oleks mango laastude kõrval olnud mul palju lihtsam ära anda J Läksin bussipeale ja rõõmustasin, et sain ise oma mango ära süüa.

Kaks päeva hiljem käisime Jaaguga väljas söömas. Vahemere söögikohale omaselt saime enne sööki hunniku saia, millest (nagu ikka) sõin kõhu täis enne kui megahea mereanni-tomatisupp minuni jõudis. Suutsin vaid poole sellest ära süüa ja lasin ülejäänu kaasa pakkide, sest tõesti supp oli megahea ja mõtlesin et söön hiljem edasi. Õhtul teel koju nägime promenaadil üht kodutut naisteahvast kes end just pingile magama sättis. Ja siis pöördus ta minu poole, mulle juba tuttaval viisil, et küll ma olen ilus ja armas ja äkki mul on talle midagi süüa anda. Vaatasin Jaagule otsa, et saada tuge taas riskimiseks. Seekord olin väheke ette valmistunud ja küsisin, kas tädike mereande sööb. Selgus, et sööb ja ma andsin talle oma supi ja saiad. Oi kui rõõmus see tädi oli ja ma ise olin ka rõõmus, sest tõesti see oli väga hea mereanni supp - ohtralt krevette, karpe, kalmaare, kala mmmmm – ja ma ei saanud sõimata J

Olen ka varem sõimata ja neetud saanud ja olen ikka mõelnud, et kuidas see seda inimest aitab või üldse inimesi tänaval? Mind muudavad sellised kontaktid pigem tõrjuvaks, sest ma ei taha seda negatiivset kogemust ja nii ma teen nägu, et ma ei kuule ega näe. Aga vahel ikka tekib tunne, et tahaks midagi muuta... Ja vahel see tasub ka ära ja ma suudangi kedagi rõõmustada...