esmaspäev, 16. jaanuar 2017

Kodutud ja kommunikatsioonikaevud

Munitsipaalmajad
Lõuna-Aafrika mõistes ei ole kodutu see, kes slummis elab. Selliseid inimesi, kes omaehitatud hüttidega slummides elas oli 1990 aastal kuskil 47 miljonit. Tänaseks on ehitatud pooltele munitsipaalmajad, kuid kuskil 25 miljonit elab siiani slummionnis.

 Kodutu all mõeldakse Lõuna-Aafrikas inimest, kes elab tänaval ja tavaliselt ei ole tal sidemeid ka perekonnaga. Selliseid inimesi arvatakse olevat umbes 15 000 ja pooled neist elavad Kaplinnas.

Kodutute magamispaigad on erinevad. Palju kodutuid elab sildade all, kuna seal on ka vihmavari. Samas uusi suuri sildu ehitades valatakse sillaalusesse betooni nurkapidi püsti olevaid teravaid kive ja klassikilde, et seal magamine võimalikult ebamugavaks muuta. Teiseks levinud magamiskohaks on pargipingid, kuid sealgi on korravalvurid, kes inimesi ära ajavad. Palju on inimesi Tabel Mountaini koobastes ja mägede ja kaljujärsakute õõnsustes. Aga suvel magatakse ka lihtsalt tänaval või puu all, papitükk all ja vatitekk üle pea tõmmatud.

Hommikud algavad siin vara, sest kõik püüavad turvalisemat valget aega maksimaalselt ära kasutada. Kodutu pakib tavaliselt oma asjad kokku kella viie ja kuue vahel ja kui ta oma vara just kaasas ei kanna, siis peidab ta selle ära.
Üks elamine
Ma ei olnud kunagi mõelnud, et kuhu kodutud kõik oma asjad panevad, kui nad päeval ringi liiguvad. Aga siin olen väga erinevaid variante kohanud. Üks variant on ostukorv ja kogu elamine veetakse endaga kaasas. Teine võimalus, et käiakse vatitekk ümber ka päeval ringi   ja see ongi kogu maine vara, mis tal on. Siis olen näinud väga tihedaid põõsaid, mille alune on asju täis. Märkasin seda, kui üks kodutu teise madratsi põõsa alt pihta pani. Kui kükitasin nägin, et see suur tihe põõsas varjas enda all tervet „varandust“.

Nüüd olen avastanud aga kodutute „kapid“. Oma asju on väga kaval jätta kommunikatsioonkaevudesse. Nägin ühel õhtul, kuidas meie koduteel otse ABSA pangakontori kõrval üks mees oma vatiteki sellisest kaevust välja sikutas. Teine kord nägin, kuidas ühel mehel siin meie kodutänaval see auk taarapudeleid täis oli laotud- ju see oli vaheladu.


Kuigi see vaatepilt on olnud selle aasta jooksul suhteliselt igapäevane, on alati nii meeletult kurb vaadata noort naist beebiga tänaval teki alla pugemas või pisikes kuju teki sees üksi külmast värisemas. Need inimesed on nii üksi, kui üks inimene üldse olla saab. Sellistel hetkedel oskan kuidagi eriti tugevalt hinnata kõike mis mul on - Jaak, pere, sõbrad, kodu, haridus ja võimalused. Olen õnneseen.