Kuidas me slummis söömas käisime

Olime hommikul oma Eesti sõpradega vallutanud  Lion´s Head´i mäe ehk teinud paaritunnise mägimatka. Jaak ütles, et kella kaheks on meile  Mzoli restorani laud pandud, aga tuleb enda joogid kaasa võtta. Ostsime kaasa 2 kuuspakki õlut ja ühe mulliveini nelja peale. Kodus vaatasime, et oleme veidi liiale läinud ja jätsime mulli koju.

Ettekujutus oli, et läheme restorani, kuhu eriti keegi tulla ei julge ja seega ei tahaks mingil juhul ka silma paista. Mehed arvasid, et meie kleidid on liiga kenad ja soovitasid midagi rohkem tavalist panna – püksid või midagi. Ma tunnistan, et veidi kartsin kogu seda üritust ja seetõttu jälgisin nõuandeid.

Tellisime Uberi. Kui juht (must mees) kuulis kuhu on vaja sõita, küsis ta meilt igaks juhuks üle, kas me teame, et see on slummis. Me teadsime ja püüdsime uurida, et kas ta ise on seal restoranis käinud. Oli küll, aga et talle ei meeldi seal, sest ta ise ei joo ega suitseta enam. Hmmm huvitav, aga see ongi ju restoran kus alkoholi kohapeal ei ole?!?

Sõit kestis 30 minutit, siis keerasime maanteelt maha, juht  peitis ära nähtavalt kohalt telefonid ja keris üles auto aknad. Kui küsisime, mis toimub, siis ütles, et talle on soovitatud, et seal linnaosas sõites mingil juhul mingeid seadmeid näha poleks. Olime jõudnud Gugulethusse, vanuselt teise mustanahaliste äärelinna Kaplinnas.

Nimi Gugulethu tuleb xhosa keelest – igugu lethu – meie uhkus. Gugulethu rajati 1960ndal aastal, kui esimene mustadele mõeldud asundus Langa ülerahvastatud sai. Apartheiti ajal ei olnud mustadel lubatud elada Kaplinnas ja kõik kes seal enne apartheiti aega elasid,  küüditatid sisuliselt Langasse, Gugulethusse ja Nyangasse. Gugulethus räägitakse valdavalt xhosa keelt. Kriminaalsuse kohta ütleb statistika, et aastates tapetakse kuskil 120inimest, seega 3 päeva jooksul üks inimene. Õnneks seda statistikat lugesin ma peale Mzoli külastust.

Sõit läks ladusalt ja meid pandi maha väga ülerahvastatud platsil. Inimesed ootasid erinevates järjekordades. Restorani sisse pressides, oli võlusõnaks, et meil on laud broneeritud. Saime templid käe peale. Ja siis sain aru, kui vale oli olnud minu ettekujutus. Vähe rahvast? Seal oli ma arvan 1000 ja rohkem inimest – musti, valgeid värvilisi. Väike koht? Suur telk ja laval mängis diskor mussi ja inimesed tantsisid kõikjal. Restoran? Ettekandjaid ei paistnud, oli justkui kaks meest üks vähe suurem boss, kelle kaudu laud oli broneeritud ja siis üks kribum tüüp, kes kõike organiseeris ja siis päris palju turvamehi. Kribule tuli maksta 80 randi ja siis organiseeris ta meile käigupealt laua.

Laua keskel pisike lihakauss :)

Lauaks saime ühe vakstuga tünni ja kohe kohe pidid ka toolid tulema. No tunnikese pärast tulidki – suure veoautoga toodi virnade viisi toole. Kui ümberringi rahvast vaatasime, kes olid enda külmakastidega, siis saime aru, et meie 2 kuuspakki oli ikka hiiglama tagasihoidlik esinemine.

Jaagu sõber kassapidaja - väga oluline tädi

"Menüüs" oli ainult liha, ja menüüks oli tegelikult lihalett kõrval "poes", kus tuli endal toores liha välja valida, siis see grilliti ja siis läksime ise järgi ja tõime selle lauda. (see oli meeste töö :), naised valvasid seni lauda st tünni) Serveerimisnõudeks olid pesukausid ja pappkastid, taldrikud oleks pidanud ise kaasa võtma. Kuna olime VIP alas
siis näidati Jaagule, kellele ja kus maksta tuleb, et järjekordadest ette saada. Tänu Jaagu suurepärasele organiseerimis-võimele oligi 2 tunni pärast meil väga maitsev liha ja isegi shakalaka salat laual.

Jaak koosolekul :)

Jaak pidi vahepeal tõeatama, et oleme ikka oma 80 randi maksnud ja selle käigus võeti kõik asjaosalised koosolekuks kokku ka kõikse suurema bossi Mzoli laua kõrvale. Me ülejäänud lihtsalt eemalt vaatasime ja tegime pilti, kuidas Jaak äri ajas  - väga hästi tuli välja :)

Koha asutaja on Mzoli Ngcawuzele (ma isegi ei proovi seda hääldadaJ ), kes 2003 aastal oma garaažist liha hakkas müüma. Nüüdseks on see kasvanud üheks populaarsemaks hängimiskohaks Kaplinnas ning seda nii turistide, kohalike edukate ärimeeste, kui ka vähem edukate ärimeeste ja Gugulethu inimeste seas.

Näiteks meie kõrvallauas oli suur daamide seltskond Johannesburgist, kes selleks ajaks juba mitu Amarula pudelit lahendanud olid. No ja see möll ja tants mis seal käis... *video

 Igatahes tuldi ka meiega rääkima ja püüti pittu haarata, aga tõesti, me olime ikka väga mitu ringi neist maas ja eelistasime oma lauast vaatemängu nautida J

Lõpuks viis Jaak ka Eesti daamid tantsima. Meil vedas, et olime oma telefonid ja käekotid laua äärde valvealla jätnud, sest tantsupõrandal, katsuti meie püksitaskud läbi. No kus võiks veel lihtsam varastada olla kui selles džunglis? Aga meil vedas ja keegi ei suutnud meie head tuju ja ägedat emotsiooni rikkuda. Samuti ei saanud kinnitust minu kartus, et Uberi juhid ei pruugi sinna meile järgi tulla. Auto saabus 4 minutiga. Tagasiteel uuris Uberi juht, kas me musti ei karda, et sellisesse kohta sööma läksime? :) No tuli tunnistada, et ei karda tõesti :). Siis kuulsime ära tema enda loo, kuidas ta Kongost põgenes ja lõpuks Kaplinna jõudis.

Kokkuvõte:
Laud tuleks enne kinni panna ja kohale minnes väita enesekindlalt, et laud on kinni pandud.
Aadress ja kontaktid: NY115 | Gugulethu | Cape Town | +27 (0)21 638 1355 ja omaniku nr +27(0)82 734 1617

Parim aeg külastamiseks on pühapäev. Kui oled endale laua kinni pannud, tasuks kohal olla enne lõunat, sest kella kaheks on koht juba täiesti ülerahvastatud.

Oma joogid (ka alkovabad) ja soovi korral papptaldrikud, topsid jms tuleks ise kaasa võtta, samas saab seda ka kõrvalt poodidest.

Oma mõtetes tasub olla eelarvamusteta, oma käitumiselt ettevaatlik ja lasta end elul üllatada J