Meie esimesed sõbrad LAVis

Ohh, aeg lendab nii kiirelt, et pikk paus on sisse jäänud. Aga nüüd siis hakkan vaikselt tagant järgi taas kirjutama.

Meie viimane elukoht enne Sea Pointi enda korterisse kolimist sattus olema Claremountis http://capetowngueststudio.co.za/. Claremont on selline ameerikalik, puhas, heledate majadega, vaikne perede elurajoon.

Esimesena tuli meile vastu 13 aastane perepoeg, kes kohe jooksujalu hakkas abi pakkuma. Livi ehk Olivia (8) sättis toas vaasi imearmast suurt lillekimpu gerberatega (gerberad on minu ühed suured lemmikud) ja siis tuli pereema, kes oli nii siiralt rõõmus ja särav, et terve tuba täitus mõnusa õhinaga. Esimese kolme minutiga saime Heatherilt teada, et ta oli tunnustatud turundusinimene, tegi logosid ja brände suurtele rikastele ettevõtetele, kuni 4 aastat tagasi sai närvivapustuse, oli paar kuud haiglas ja nüüd elab oma perele, maalimisele ja külalistemaja külalistele. Leppisime kohe kokku, et ma võtan temalt ka maalimise tunde.

No ja siis sisseseadmise lõpetades, oli kõht juba täitsa tühi ning ma tegin vea ja kasutasin röstrid J Ma võiks juba olla õppinud, et röster ja mina ei sobi samasse maailma. Sakus lasin kunagi kõik nii läbi, et külmkapp andis otsad, Tallinnas tegin terve neljakordse maja pooleks tunniks pimedaks ja siin kärsatasin elektrikilbi nii läbi, et osa sellest tuli välja vahetada. Heather naeris, et ta kirjutab meie kohta majutuskülaliste tagasisidesse, et kuni te Meritile röstrit ei anna, on kõik suurepärane.

Igatahes sai pere kohe esimesel päeval meie pärast kõvasti joosta ja muretseda. Me ise ei olnud kuidagi kõigutatud, sest laetuled põlesid ja pistikuid ei olnud ju ka kohe esimesel päeval vaja, kõik akud veel toimisid. Aga kuna pereisa oli Keenias, siis Luke võttis juhtimise üle ja jooksis igasugu juhtmete ja tööriistadega kuni saabus elektrik. Loomulikult käis tohutu vabandamine ja mure, et sellist asja pole kunagi olnud ja et me ei pahandaks, et kohe tehakse kõik korda. Meie polnud tegelikult kohe üldse mures.

Kogu ülejäänud nädal, kui ma uut röstrit ei puutunud ja oli elu imeline. 24.

veebruaril käisime päeval Jaagu ülikooli linnakus sini-must-valgega pilte tegemas, õhtul pakkusime Heateri perele heeringa-muna-sibula-hapukoorekastet ja värsket kartulit ja oh ime, isegi lapsed sõid seda. Kuigi kohalik tort meeldis neile siiski rohkem, aga no meie heeringas oli ka vähe vale. Me ei leidnud soolaheeringat, aga leidsime heeringalise, mille ise ära soolasime, aga see polnud ikka päris see.

Mina otsustasin Heatherilt mõned maalimistunnid võtta ja ostsin kohalikust kunstipoest suure hulga varustust. Pildi mida maalida, valisin muidugi imeilusa, et väljakutse ikka karm oleks J Aga nii mõnus on vahelduseks midagi luua ja tegelikult ega see lõpptulemus protsessinautimist ei riku J

Pereisa Peter, saabus alles paar päeva enne meie lahkumist, kuid jõudsme ka temaga poole ööni istuda ja maailma asju arutada.

Lihtsalt imelised inimesed. Sellised väga tavalised pereinimesed, aga samal ajal tohutult erilised - kuidas nad omavahel suhtlevad, teineteist toetava, kuulavad, naeravad ja armastavad. See kõik lihtsalt on nii siiras, soe ja ilus, et kohe tahtsin seda kogemust jagada. Usun, et oleme leidnud endale LAVis esimesed kohalikud sõbrad :)

Nüüdseks on valmis saanud ka minu esimene maal.