Neljapäev on prügipäev

Neljapäeviti ärkan tavaliselt selle peale, et ümber maja käib hull kolin ja ragin alates seitsmest hommikul. Alles kolmandal nädalal siin elades viitsisin end nii vara voodist püsti ajada ja uurida, mis lahinguväljale ma sattunud olen – tuleb välja - prügipäev.

Kaplinnas on nagu igas moodsas suures linnas prügisorteerimine väga moes. Kohe esimesel kohtumisel tegi majavanem mulle selgeks, et meie majas sorteeritakse prügi – paber plastik ühte, klaas metall teise ja prügi kolmandasse konteinerisse. Sellest miks paber-plasti ja klaas-metall ühes konteineris ei või olla, kui neid peale korjab sama auto, pole ma veel aru saanud, aga ega kõigest peagi aru saama. Ja sellega sorteerimine tegelikult ei lõpe.

Igal majal on oma mustanahaline prügi- ja aiamees. Tema on esimene, kes kõik konteinerid põhjalikult läbi vaatab ja siis oma valiku teeb. Siis veab ta kõik 20-30 konteinerit hirmsa kolina saatel, mööda asfalti lohistades, aia taha. Seal on valmis juba brigaad, kes välja toodud konteinerid erilise hoolega taas üle konrollib. Vaatasin kord huviga, mis siis välja sorteeritakse: üks leidis televiisori, teisel oli pidupäev, sest leidis pooliku punase veini ja ka midagi söödavat. Kui söögikraam söödi ise ära, siis pudel lasti ikka ringile. Tundub, et ka kõik riidekraam läheb samuti kaubaks.

Halvem pool selle prügipäeva puhul on see, et hiljem on tänavatel päev või paar taas palju sodi, sest nii sorteerijad kui konteinerite pealelaadijad just väga piinliku korda enda ümber taga ei aja. Aga ka selles on oma hea külg, sest ka tänavate koristamiseks on inimesed tööl. Aga seda tööd teevad maailma kõige aeglasemad inimesed, kes teavad, et tööd tuleb hoida ja nad harjutavad seda päevast päeva, sest ükski inimene ei suudaks ilma harjutamata luuda nii aeglaselt liigutada, kui see seltskond :)

Ühelt poolt muidugi karm, et keegi nii toituma peab, aga teisalt prügimäele siin linnas jõuab ikka tõesti prügi ja kõik see koristamise majandus annab paljudele ka tööd. Ei ole halba ilma heata.